Ära näita lollile poolikut tööd

Töörindel läheb ikka nii, et kui parasjagu midagi targemat (loe: tähtsamat) tööd meile ei leita, nokime oma roseti ja bordüüri kallal ehk siis oleme need juba tükkidest kokku liiminud, praod fassaadil lappinud, jätkuvalt puhastame ja lihvime ning ehitame puuduvaid osi üles. Tõeline restaureerimine!

Üldiselt saab tööpäev otsa üsna märkamatult, kuid täna ei tahtnud ega tahtnud kojuminemise kellaaeg saabuda. Esimest korda siin kaugel maal me lõunapausil nentisime, et kohe mitte ei taha tagasi toimetama minna. Ah mis siis nii kohtavat oli? Tegelikult mitte midagi muud, kui tüütu tegevus – tuli saagida erinevaid rosette ja kaunistusi 19x19 cm suurusteks ruutudeks. Tegime seda õnneks suure, kuid üsna vana ning väsinud plaadilõikuriga, mida tuli vahepeal putitadagi. Seda saagimist jagus pooleks päevaks ja lõppu ei paistnud tulevat – muudkui tassiti meile ette ikka uusi ja uusi ehteid. Eks me tükeldamise ajal nuputasime, et ju tehakse neist mingi montaaž või (peenemalt öeldes) installatsioon, aga seda ei osanud uneski näha, et selle kunsttükiga peame meie hakkama saama.

Igatahes peale lõunat see aeg saabus. Õnneks siiski anti meile üks meister mentoriks juurde. No ja siis ladusime põrandal mõned read maha, valmistasime ette pinna, kuhu need kleebitakse ning alustasime paigaldusega. Äkki aga kontorirahvas avastas, et ilma firmaomaniku heakskiiduta ei tohi midagi seinale kleepida. Ja kuna kell viimaks võttis nõuks ka tööpäeva lõppu näidata, siis saimegi õhtule.

Umbes nii hakkaks sein välja nägema

Tegelikult enne kätepesu saime osa veel sulaselgest poolakeelsest vaidlusest, mis toimus meie mentori ja kõigekõrgema kontoritöötaja vahel. Huvitaval kombel mõistsin ma enam-vähem kogu räägitut (loomulikult on jutt mitte sõnasõnalisest arusaamisest, vaid põhimõttelisest vaidluse sisu taipamisest). Kui siis juhendaja käest üle küsisin, et kas sain õigesti aru, sõnas ta lihtsalt järgmist: „Ära näita lollile poolikut tööd!“. Mulle sellest piisas, rohkemat ma kuulda ei tahtnudki.

Arutelu pisiasjad pole hetkel tähtsad, mistõttu ma siin lugejat nendega ei tüüta, kuid see ütlus (äkki oli suisa vanasõna?) tasub meelde jätta kõigil.