Nagu eile oleks sündinud

Täna alustasime tööl eilse poolelijäänud tegevusega. Olen aegajalt ikka varem mõelnud, et küll on tüütu nokkimine see kultuurkihtide eemaldamine. Enda üllatuseks aga polegi asi kõige hullem – oleks vaid õiged tööriistad ning see vana ilu ja need keerulised nikerdused, mis siis paljastuvad, väärivad seda vaeva ja iga kulutatud minutit.

Seljasirutuseks käime vahetevahel vaatamas spetsialistide tööd. Ühel sellisel pausil anti meile pihku uued töövahendid ja suunati seinaliiste valama. Loomulikult ikka õpetati ka sealjuures.

Nii see liist mul valmib

Varsti olid need tehtud, väike lõunapauski peetud ning uueks ülesandeks saime oma äsjavalatud liistud tükkideks saagida. Muidugi mitte suvaliselt, vaid ikka reeglite kohaselt, kuid täpselt kuidas ja mismoodi – see jäi segaseks. Ega need kohalikud ka oma inglise keele oskusega hiilga, seega jäi asi  Avelegi arusaamatuks, boss aga tormas oma töö kallale.

Nii me siis seisime seal nõutult – vaatasime saagi ja vinklit ja omi liiste ja teineteist ja … hakkasime tegema ise-ka-ei-saa-aru-mida. Ja samal ajal oli tunne nagu poleks kunagi ühtegi tööriista käes hoidnud. Piinlik!

Mõne aja pärast tuli meie ülemus oma hoolealuseid vaatama ning siis selgus, et olime ikka õigel teel, kuid lähenesime veidi omamoodi ning vildakalt. Jälle piinlik! Ja siis selgus veel, et meile unustati paar pisiasja anda, mis oleks meie töö lihtsamaks ning küllap ka arusaadavamaks muutnud. Aga äkki oligi see unustamine taotluslik?! Piinlik ruudus!

No lõpptulemusel polnud siiski väga viga ja mis peamine – saime mitu head õppetundi ühe astronoomilise tunni sees. Edasi suundusime tagasi oma põhitöö juurde ja seedisime kogetut veel mõnda aega.