Kohanemine Wroclawis

Meie elamine, kuhu meid lennujaamast transfeeriti taksoga, on kesklinnast 4 trammipeatuse jagu ida suunas. Oleme eraldi 1-toalistes korterites, kus kõik olemasolev on käe-jala juures ja seda sõna otseses mõttes. Nimelt minu korter on nii väike, et kui toas lasen voodi seinakapist alla, siis tuba enam polegi, vabaks põrandapinnaks jääb ainult esik, mille seina ääres asub kööginurk, dušširuum on suuruselt võrreldav köök-esikuga. Aga mulle see miniatuursus meeldib. Ave korter on veidi suurem.

Foto köök-esikust voodita toa suunas

Sama vaade voodiga tuppa

Internetti kahjuks ei olnud. Või siiski õnneks!? Blogipidamine jääb nüüd ju ära! Õnneks (või siiski kahjuks?!) meid vastuvõttev partner lahendas selle operatiivselt – teise päeva õhtuks oli ruuter laual. Nüüd saab kodustega korralikult sidet pidada ja … kahjuks peab ka blogiga tegelema hakkama.

Meid võttis vastu Martyna, kes jagas meid korteritesse, andis linnatranspordi kuukaardid, jagas esimesed õpetussõnad ning viis meid kesklinna, näidates ära olulisemad kogunemiskohad, AVIVA (meid vastuvõttev koostööpartner) kontori jm nipet-näpet. Ringkäik kestis paar tundi ja siis anti meid vabaks kuni järgmise päeva kella 11-ni, mil pidime juba iseseisvalt AVIVA kontorisse kobima.

Niisiis olime reedel kokkulepitud kellaajaks kokkulepitud kohas ja saime ülevaate Poola ning kohaliku linna ajaloost. Samuti tehti meile esmane tööohutuse loeng ning koguti selle kohta allkirjad – kõik nii, nagu peab.

Ja üllatus-üllatus, ma sain isegi asjadest veidi aru! Tõsi, vastu eriti rääkida ei oska, siis vahin suu ammuli Ave poole ja lasen temal kõnelda, aga küll ma ses osas ka arenen.

Edasi terendab meil vaba nädalavahetus, sest töö algab esmaspäevast. Sisustame seda aega peamiselt linnaga tutvumiseks: kiirülevaate saamiseks istume trammi ja teeme liinile ringi peale, siis järgmisele liinile ja siis järgmisele jne. Vahepeal läheme ikka maha ka ja vaatame, mida käega katsuda saab ja otsime odavamaid söögi- ning ostukohti.

Pasaž Grunwaldzki – lähim suur osukeskus, kodunt 800 m kaugusel

Täna, pühapäeva hommikupoolik, on minul siis peaasjalikult möödunud blogi seltsis – kõigepealt õppisin seda keskkonda tundma ja siis püüdsin ka midagi kirja panna. Ei ole kerge! Kuidas välja tuleb, eks seda otsustavad juba teised.

Ilmselt iga päev ma sissekandeid ei tee: hea, kui sellega nädalavahetusel hakkama saan ja siis püüan nädala kokku võtta. Aga ehk Ave ka kirjutab vahepeal, nii et siis võib neid kirjutisi tulla ka kordamööda ja korraga!